Igal rahval, ka läänlastel ja Läänemaal on oma aja lugu, mille kohta on oma pärimus, erinevad teadmised ja väljakujunenud enesemääratlus. Seda kõike on mõjutanud meid ümbritsev ja oludest tingitud suhe naabritega ja vajadus tagada erinevatel aegadel oma elukorraldus, jäädes rahvaks omal maal.
See tähendab vastutust eelnevate põlvede pärandi hoidmisel ja ürgset jõudu kõigi ülesannetega toimetulekul, riigikordadest ja pealesurutud õigusruumist olenemata, mis kõik tähendab mõtteselgust ja olulise eristamist pealtnäha tähtsaist, eluliselt möödapääsmatuna näivaist, aga ajutise loomuga tegemistest, mis segavad kuhjudes tulevikus kindlameelset käitumist oma väärikale aja loole toetumisega.
See kõik tähendab järjepidevust ja oskust kirjapandud ajaloost järeldusi teha, võttes teadmisks eelduse, et vallutajate poolt kirjapandu on võimendanud ja õigustanud nende poolt tehtut ja pisendanud meie omi. Kahjuks tugineb kaasaegsete ajaloolaste ajalootõlgendus suuresti vallutajate ajalookoolkonna loodule ja meie oma rahva keskse koolkonna tegemised on katkenud või juhuslikud, seetõttu tuleb tõdeda,et oma koolkond sellega puudub.
Selle kõige tulemusena puuduvad riigil seadusandluses tähtsusega mõisted meie põlisrahva ajalooliste õiguste kohta, mis on meil säilinud alateadvuses ja vajavad meelde tuletamist ning korrastamist. Kuidas selgelt tunnetada ühtekuuluvust katkematu pärimuse kaudu ja juhtida kõiki meie Maa ning rahva elu puudutavaid küsimusi läbi põlisrahva eelistuste ja leida läbi ajaloo tuge enda määratlusele põlisrahvana? Kuhu kadus meie õigus olla need, kes me oleme ja kas meie esivanemate vallutajatega sõlmitud erinevat tüüpi lepingud aitavad meid seda tagasi saada, see sõltub meist endist.
Siinkohal ei pääse me tuge otsimast seni ajaloolaste poolt kirja pandust ja siinkohal tuleb lugeda olulisemaks Läänemaalt Kirbla kihelkonnast pärit viimase eestiaegse Tartu Ülikooli õigusajaloo professori Jüri Uluotsa töid, mida saab lugeda Peeter Ilusa koostatud raamatust “Eesti õiguse ajalugu” koos baltisaksa õigusteadlase, õigusteaduste doktori, Tartu ülikooli õppejõu ja Rooma õiguse professori Karl Wilhelm von Seeleri ” Eestimaa õiguse ajalooga” .Samas on ka eesti õigusajaloolane ja õigusteaduse doktor Leo Leesmendi kirjutatud “Eesti õigusloo kirjandus 1940. aasta vaates” ja “Eesti õiguslugu” loengute autoriseeritud konspektina. Kolmandana on õigusteaduste doktor Ilmar Arens kirjutanud paguluses “Põhijooni Eesti õiguse ajaloost”, mis sisaldab sissejuhatuslikku üldosa Vana- ja keskaegse õigusajastu kohta ja loenguid Eestimaa õiguse ajaloos Eesti Teadusliku Instituudi Õigusteaduskonnas 1953 ja 1954 aastal.
Eelnev võimaldab mõista ja selgitab muistsest iseseisvusest päritud õiguskorrale tugineva Läänemaa põlisrahva teed oma õiguste taastamisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel maadel. Samuti saame leida vastuse küsimusele kuidas hakkas meid mõjutama erinevate võõrvõimude vahetumisest tingitud lepinguliste õiguste lahjenemine ja kadumine enesekolonisatsiooni kandvas ja kodanikuühiskonnana eksisteerivas Eesti Vabariigis, riigis mis loodud põlisrahvaste, sealhulgas läänlaste maadele. Kehtima peab põhimõte sellele, et ebaõiglus ei loo uut õigust.
Millised olid siis 800 aastat tagasi sõlmitud lepingud? Kokku sõlmisid meie maariigid vallutajatega aastatel 1208 -1261 52 erinevat tüüpi lepingut, millest läänlased olid osapooleks kuues kokkuleppes. Lepingutest järeldub, et läänlased ja saarlased olid oma õiguste kaitsel kõige järjekindlamad ja saavutasid ka kõige soodsamad tingimused, kumbki saavutas parima valiku vasalliteedilepingutega, omandades õigused ja kohustused, millistes kokkuleppimine toimus korduvalt. See kõik kinnitab omaaegsete rahvajuhtide riigimehelikkust oma Maale ja rahvale parimate tulemuste saavutamisel. Kõige selle juures tuleb rõhutada tunnustatud subjektiks olekut ka tänapäevase rahvusvahelise õiguse mõistes, sest lepingud tolleaegse Euroopa suurvõimu kehastuse Rooma Paavst Innocentius III esindajatega poleks sündinud ilma tunnustuseta olla vastutusvõimeline riigiõiguslik subjekt lepinguosalisena. Seda määratlust koos piiratud õiguste säilimisega kinnitab ka 1241 aastal Läänemaal saarlaste ja Liivi Ordu vahel sõlmitud lepingu sõlmimine läänlaste vanemate vahendusel, mille juures peab ordumeister Andreas oluliseks Läänemaa vanemate nõuannet vastav leping sõlmida ja teha seda nende juuresolekul. Tegemist on näitega diplomaatiast meie esivanemate esituses ning kinnitusest läänlaste ja saarlaste tihedatele sidemetele. Õnneks on see leping ka säilinud .Siin saab teha järelduse, et muistne vabadusvõitlus oma õiguste kaitseks kestis meie Maadel 53 aastat, mis on pea kaks inimpõlve ja näitab meie ühiskonnakorralduse kõrget taset ja ei kinnita tänapäeva valitsevat mõttelaadi ühtse riigi puudumisest tingitud allajäämisest. Võrdlusena võib tuua näite ühtse Eest Vabariigi hääletust alistumisest 1939-1940 sellistel tingimustel,et oli võimalik lavastada “vabatahtlik” loobumine omariiklusest.
Lepingute vaimsus vasalliteedilepingutena tähendas vasallriigi ( Vasallriik on suurriigi sõltlasriik, mis on säilitanud vormilise iseseisvuse.) seisundisse minekut ja sisult ning olemuselt sarnanevad need tänase Eesti Vabariigi suhetega Euroopa Liidu ja NATO-ga.
Läänlaste sõlmitud lepingud ja saarlaste 1241 a. leping :
1215.a. Vasalliteedileping “kristlike õiguste” ja “truuduse” lisandiga.
1218.a. Vasalliteedileping “maksustamise” lisandiga.
1224.a. Vasalliteedileping “truuduse” ja “maksustamise” lisandiga
1225.a. Vasalliteedileping
1225.a. Vasalliteedileping
1225-1226.a. Vasalliteedileping “kaitsealususe” lisandiga
Järgnes 700 aastat erinevate võõrvõimude valitsemisi koos igakordse vajadusega oma õigused säilitada, korduvalt hakati vastu, valiti pooli vallutajate vahel ja kogu selle aja jooksul säilis teadmine muistsest iseseisvusest koos sooviga see taastada. Mis siis aitas läbi aastasadade olla niivõrd järjekindel ja veendunud oma eesmärkide õigsuses? Eks ikka kuulumine oma kihelkonnarahva hulka koos ühtekuuluvustundega teiste kihelkonnarahvastega Lääne maarahvana. Seetõttu säilisid kombed, teadmised oma Maa kohta, traditsioonid kogu elulaadis ja seda kõike aastatuhandete jooksul järjepidevalt kestvatena. Kollektiivne mälu kandis endas mälestust võimsast ja jõukast Läänemaast ning selle väärikast põlisest rahvast, kellele nende Maa oli andnud ette soodsad tingimused karjakasvatuseks, kalapüügiks, põlluharimiseks ja laiemaks mereliseks tegevuseks, mis kogumina koos muu looduses esinevaga täitsid kõik meie rahva vajadused. Ja on ka mida mäletada!
Muistse Läänemaa jõukuse näiteks on 1210a. jõuluaegne vallutajate röövretk meie lõunapoolsetesse kihelkondadesse, mille kohta on Läti Henriku Liivimaa kroonikas öeldud järgmist:
Ja võtnud pantvange liivlastelt ,keda peeti äraandlikeks, liikusid nad edasi mere äärde; ja minnes otseteed piki mere äärt päeval ja öösel, tulid nad esimesse kihelkonda, mida kutsutakse Soontaganaks. Ja teede valvurid põgenesid sõjaväge nähes, et omadele teatada. Aga kes olid sõjaväe hulgas kiiremad, leidsid luurajatega ühel ajal küladesse sisse tulles peaaegu kõik oma külades ja kodudes eest. Ja sõjavägi jagunes mööda kõiki teid ja külasid ja tapsid palju rahvast kõigis paikades ja jälitasid neid naaberkihelkondades ja võtsid nende hulgast kinni naised ja lapsed ning tulid kokku linnuse juurde. Järgmisel päeval ja kolmandal päeval ringi käies rüüstasid ja põletasid kõike, mida leidsid, ja võtsid hobuseid ja lugematul arvul kariloomi. Sest härgi ja lehmi oli neli tuhat, kaasa arvamata hobuseid ja muid kariloomi ja vange, kellel polnud arvu. Ka hukkusid paljud paganad, kes põgenedes pääsesid metsadesse või mere jääle, külmudes surnuks. Neljandal päeval, vallutanud ja maha põletanud kolm linnust, hakkasid nad maalt lahkuma ja aeglaselt tagasi liikudes jagasid nad võrdselt endi vahel ja pöördusid rõõmuga tagasi Liivimaale…. .
Ei ole põhjust kahelda, et riigimehe professor Jüri Uluotsa tehtud tööd meie ajaloo uurimisel ja talletamisel korrastatud ülevaateina on parimad ,mida siinmail tehtud on. Läbi ajaloolise õiguse on tema loodud side möödunaga selgepiiriline ja aegumatu.
Jüri Uluots
uluots* 13.01.1890 Kirbla vallas Läänemaal
† 09.01.1945 Stockholmis
peaminister presidendi ülesannetes
17.06.1940-09.01.1945
Jüri Uluotsa loodud ühendus muistsete Maariikide Konföderatsiooniga võimaldab aru saada sellest õiguskorrast, milles me omal Läänemaal põlisrahva verd kodanikena elame, ja seda riigis sünnitunnistusega 24.02.1918 aasta “Manifest Eestimaa rahvastele”
Riigis, mille õigusjärgsusele viitab rahvahääletusel 28.06.1992 aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002ja seda koos sellega samal korral heaks kiidetud “Põhiseaduse rakendamise seadusega” https://www.riigiteataja.ee/akt/PSRS . Viimasega seadustati suuremas osas Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis kehtinud õigusaktid! : § 2. Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse. Vaidluse korral õigusakti vastavusest põhiseadusele ja põhiseaduse rakendamise seadusele otsustab küsimuse Riigikohus. Vaata õiguskantsler Ülle Madise vastust Riigikogu liikme Ruuben Kaalepi küsimusele Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi ajal kehtestatud õigusaktide kehtivuse või kehtetuse kohta seoses Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse (PSRS) § 2 tõlgendamisega. https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Eesti%20Vabariigi%20esimese%20iseseisvusperioodi%20ajal%20kehtestatud%20%C3%B5igusaktide%20kehtivusest.pdf
Algas uus ajastu Eesti Vabariigi ajaloos ja nii nagu ikka ajalooga on, kipub see korduma. Sarnaselt esimese Eesti Vabariigiga ei võetud aluseks midagi 800 tagusest riiklikust korraldusest ja kehtima jäi vallutajate loodud õigus , mille kohta saab lugeda professor Jüri Uluotsa loengute, õppe ja eksamikava kohaselt Voldemar Muheli poolt 1938 aastal koostatudkonspektist Eestimaa õiguse ajalugu. Selles seisab lk 18 :
Eesti vabariigi tekkimisega on kerkinud üles küsimus, kas see riik on saabunud juhuslikult või on selleks olnud kindlamad eeldused. On selge, et Vabariik ei ole loonud uut õigust, vaid kõik põhineb eelnevale, olnule. Õiguslikud instituudid ei saabu järsku, vaid arenevad eelnevatest. Eesti õiguse ajalugu on kahtlemata juba sügavalt juurdunud meie rahvast ja ei ole mõni provintsial-ajalugu, vaid on mõjutatud teiste riikide õiguse ajaloost. Eesti õigus rajaneb Vene omale, see omakord Rootsi, Poola ja Taani õigusele, mis on välja kasvanud keskaegsest õigusest. Ka keskaeg ei saanud luua päris uut, vaid rajas ikka millelegi eelnevale. Järelikult peame oma kodumaa õigusajaloo uurimist algatama mitte 13. sajandist, vaid hoopis kaugemast minevikust. See on hoopis uus konstruktsioon Eesti õiguse ajaloo käsitlemisel ja selle järgi me lähtume eelnevalt hilisemale. See konstruktsioon võimaldab meile objektiivse vaatluse Eestimaa õiguse ajaloo tundmaõppimisel.
Jääb üle tõdeda, et kuna meie Maal ja rahval puudub ajaloolisele õigusele tuginev õiguslik kaitse, siis oleme otsinud tuge rahvusvahelisest õigusest , määrates ennast põlisrahvana õigusruumis ja oludes, milles me viibime. Meid ümbritsev ei hooli enamuses meie väärtustest, ei mõista neid ega väsi viitamast väljakutsetele 21. sajandi saabumisega tulnud uutest reaalsustest, realiteetidest, reaaliatest jms. Neid inimesi, kaaskodanikke, ka hulka põlisrahva verd olevaid , iseloomustab enesekolonisatsioon*, millest osad teadlikult tuge otsivad, teisi aga madal enesehinnang kaasa tegemiseks ühiskonnas toimuvate muutuste mõistmisel ja kujundamisel. Olemas on ka kolmas osa, kaastundlikke ,ka põlisrahva verd olevaid, kes mõistavad ümbritsevaid ohte ja omades identiteeti, saavad aru ning mõistavad maailmas toimuvat ,osates ja soovides muutustele kaasa aidata, asudes toetama meie, põlise rahva, enesemääramist.
*enesekolonisatsioon- mis tähendab seda, et keegi ei sunni peale võõraid kultuurinorme, ise vabatahtlikult võtad selle üle ja sellega võtad üle ka võõra identiteedi ja selle kaudu muutud koopiaks.
Enesekolonisatsioonist on kirjutanud Sander Ingemar Kasak https://kjt.ee/2020/06/reformatsioonist-enesekolonisatsioonini/
Eelnevas peegelduvad põhjused õiguse tõlgendamisel ja kasutamisel. Selle asemel, et riigi seadustes oleks mingilgi tasemel viide muistsele korraldusele, on võetud aluseks võõras ja vägivaldselt saabunud õigus. Puudub ka tahtmine, sest muidu saaks kogu elukorralduse aluseks midagi sellist ,mida Jüri Uluots on kirjeldanud. Looming nr 6, 6. august 1932
Igal „maariigil” oli oma kodanikkond, oma „maarahvas”. Igal „maariigil” olid seega oma „maa” orjad, oma „maa” vabad, oma „maa” paremad ja vanemad. Kogu Eesti rahvas jagunes seega riigiõiguslikult vastavalt sellekohastele maadele: revallasteks, harjulasteks, rotallasteks, sakalasteks jt. Iga inimene oli eestlane ainult üldises, lingvistilises ja etnograafilises mõttes, riigiõiguslikult oli ta ainult teatava „maarahva” liige. See oli õiguslikult ülitähtis asjaolu. Igal , „maal” oli oma õigus, oma seadus. Oma „maarahva” liige olla tähendas olla osanik oma maa õigustest ja seista oma maa õiguse kaitse all. Väljaspool oma maad algas võõras „maa” ja võõras „õigus”, mille osanik olla ei saadud. Oma maalt väljasaatmine või põgenemine tähendas asetamist väljaspoole seadust ja õigust, „hundi priiuse andmist või saamist” ja osutus raskeks karistuseks.
Igal „maariigil” oli oma iseseisev ja rippumatu riigivõim, ta oli suveräänne omas tegevuses. Järelikult iga „maa” võis iseseisvalt sõda alustada, sõdida ja rahu sõlmida. Iga „maa” võis ise ehitada omad kindlustused, omad „maalinnad” ja panna peale oma „maarahvale” vastavad kohustused. Iga „maa” võis ise oma sisemisi asju korraldada. Kui üks „maa” mingi vaenlase poolt rüüstati või alla heideti, siis see iseenesest ei tähendanud, et teine „maa” sellest puudutatud oli või et teine või teised maad oleksid alla heidetud. Iga maariik oli seega oma võimu poolest otsemas mõttes suveräänne riik.
Jääb järele vaadata tegureid, mis Eesti muistse riikliku korra tekkimisel on olnud mõõtuandvad. Need tegurid on kahesugused: n. ö. loomulikud ehk sisemised ja kunstlikud ehk välised.
Loomulikus, orgaanilises arenemiskäigus tekkisid asustamise teel talud, külad ja külakonnad.
Kuid tuli aeg, kus need vähemad ühiskondlikud ühikud ei jõudnud enam endid kaitsta, kus neil tuli ühineda. See sündis pühaliku vande ja tõotuse andmise teel, sündis „kihlamise” teel. Nõnda tekkisid „kihlakonnad”. Vaidlen seega tugevasti vastu levinenud arvamisele, mille järele kihlakonnad on tekkinud alistumisega võõrastele võitjaile. Üksikud „kihlakonnad” võisid oma ürgset vabadust hoida 13. sajandi alguni, nimelt need, mis asusid sisemaal, „kõrvalmaad”. Äärte pool aga olid kihlakonnad enesekaitse otstarbel sunnitud vandega ja tõotusega ühinema veel suuremaiks ühikuiks, võimsamaiks vandeühinguiks. Need ongi eelpool nimetatud „maad”. „Maad” aga olid omakorda vannetega ja tõotustega ühinenud üheks, olgugi lõdvaks, tervikuks, „maade” konföderatsiooniks.
Kogu Eesti muistselt kujunes seega väliseil surveil vandeühingute – Eidgenossenschaft – süsteemiks. Selles mõttes on iseloomulik ka praeguse Helveetsia liitriigi – Eidgenossenschafti – tekkimine. Vana Eesti on aga käinud seda vabade rahvaste poliitilise arenemise teed juba varakult, sajandeid varem kui Helveetsia. See pidi olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi.
Loomingust nr. 6, august 1932
Kuidas siis suhtub Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmesriigina põlisrahvaste olemasolusse oma jurisdiktsiooni all oleval territooriumil? Vastus on ,et eitavalt. See väljendub igapäevapraktikas, Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi, Eesti Inimõiguste Instituudi ja UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni seisukohtadest põlisrahvaste olemasolu kohta Eestis.
Haanjamaa-polisrahvad-1-1
RMK_EIHR-3-2
URO-poisrahvaste-moistest-3-1-1
Kõik see ei jäta kahtlust Eesti Vabariigi, riigi mis eksisteerib põlisrahvaste maadel, neokolonialistliku olemuse kohta Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi, Taani, Rootsi, Poola ja Venemaa õigusjärglasena ja kehastab endas subjekti, kelle seadustesse peavad lisanduma ennast määranud põlisrahvaste õigused. Sellest ollakse sunnitud aru saama, et meie põlisrahvaste õiguste kaitse alla mahub ka Põhiseaduse Preambula heatahtlik tõlgendus, seda ajal, mil rahvasteränne kogub hoogu, võõrad suunavad meile omi väärtushinnanguid ja kliimamuutused koos rohepöördega peavad sundima kestlikule kahanemisele. Oma põlisrahvaile eelistuse andmine välistab ka natsisüüdistused, mida eesti rahva õiguste meelevaldne rõhutamine esile toob. Eestlase all mõistetakse laiemalt rahvust riigikodanikena, see aga on hoopis teine as ja siinkohal piirdume eestlase nime tekkelooga, kuna siin peame vägagi täpsed olema ja soovmõtlemisest ei piisa. Põlisrahvaste õiguste saavutamisel on omad mõõdupuud ja nendest edasi PÕLISRAHVASTE ÕIGUSTE lehel.
Kalle Eller Maarahvast https://www.maavald.ee/koda/jumioie-jutud/26-maarahvast
Huno Rätsep Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Eestlaste nimest https://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2007_1/OK_2007-1_01.pdf
Lembit Tõns
läänlane Kullamaa kihelkonnast
Ühtlasi kutsun ajaloohuvilisi loodavas Läänemaa põlisrahva ajalootoimkonnas kaasa tegema ,sest aja loo alla mahub minu poolt rõhutatud õiguse ajaloole rohkem!